Seltsitamine – lihtsad hetked, millel on suur tähendus

Seltsitamine võib tähendada jalutuskäiku, telefonikõnet, ühist kohvijoomist või hoopis teatriskäiku. Vahel tehakse koos süüa, vahel aetakse juttu ja vahel ollakse lihtsalt koos.

Tegevused võivad olla väga erinevad, kuid seltsitamise mõte on alati sama – olla teise inimese jaoks olemas ja teha asju koos.

Seltsiline ei tee sinu eest, vaid koos sinuga

Seltsiline on vabatahtlik, kes pakub oma aega ja seltsi inimesele, kes soovib oma ellu rohkem suhtlemist, ühiseid tegevusi või lihtsalt kedagi, kellega aeg-ajalt koos olla.

Oluline on just sõna koos.

Seltsiline ei ole hooldaja ega koduabiline, kes tuleb inimese eest igapäevaseid ülesandeid ära tegema. Ta võib küll koos seltsitatavaga süüa valmistada, poes käia või kodus midagi korrastada, kuid neid tegevusi tehakse võimalusel ühiselt.

Nii võib täiesti tavalisest igapäevasest tegevusest saada põhjus kodust välja minna, midagi ette võtta või lihtsalt mõnusalt aega veeta.

Mida koos teha?

Sellele küsimusele ei ole ühte õiget vastust. Kõige parem seltsitegevus sünnib sellest, mis mõlemale inimesele sobib ja huvi pakub.

Koos võib näiteks:

• jalutama minna või lihtsalt õues aega veeta;

• kohvi juua ja maailma asju arutada;

• süüa teha või küpsetada;

• lauamänge mängida, lugeda või filmi vaadata;

• tegeleda mõne ühise hobiga;

• minna kontserdile, teatrisse või kogukonnaüritusele;

• poes või mujal vajalikus kohas käia;

• telefonis rääkida, kui kohtuda parasjagu ei saa.

Vahel ei olegi vaja midagi erilist ette võtta. Ka hea vestlus köögilaua taga võib olla päeva kõige oodatum hetk.

Seltsitamine algab suhtest

Seltsitamise keskmes ei ole tegevuste nimekiri, vaid kaks inimest.

Seepärast ei pea vabatahtlik saabuma esimesele kohtumisele valmis plaaniga, kuidas teise inimese elu paremaks muuta. Palju olulisem on uudishimu teise inimese vastu: kes ta on, mis talle meeldib, millest ta tahab rääkida ja mida võiks olla tore koos teha.

Aja jooksul kujunevad ühised harjumused ja kokkulepped. Mõni seltsiline ja seltsitatav käivad regulaarselt jalutamas. Teised avastavad, et neile meeldib koos kultuuriüritustel käia. Kolmandatele piisab heast vestlusest.

Seltsisuhe kujuneb kahe inimese vahel ning seepärast on iga seltsipaar natuke erinev.

Hea suhe vajab ka piire

Kuigi seltsisuhe võib aja jooksul muutuda lähedaseks ja sõbralikuks, on vabatahtlikul oluline oma rolli meeles pidada.

Hea seltsisuhte aluseks on vastastikune austus, ausus ja usaldus. Mõlemal inimesel on õigus oma arvamusele, maailmavaatele, ajale ja isiklikele piiridele. Omavahel räägitu jääb omavaheliseks ning ühiseid kokkuleppeid ja teineteise aega austatakse.

Seltsiline ei pea lahendama teise inimese kõiki muresid ega võtma vastutust tema elu eest. Mõnikord on kõige väärtuslikum just kuulamine, kohal olemine ja võimaluse pakkumine midagi koos ette võtta.

Kui vabatahtlik märkab olukorda, kus inimene võib vajada rohkem abi või tuge, ei pea ta seda samuti üksi lahendama – selleks on olemas Seltsiliste koordinaator, kelle poole saab pöörduda.

Seltsitamine võib olla oluline mõlemale

Seltsitamisest rääkides mõtleme sageli sellele, mida vabatahtlik annab: oma aega, tähelepanu ja seltsi.

Aga hea seltsisuhe ei ole ühesuunaline.

Kohtuvad kaks inimest oma lugude, kogemuste, teadmiste ja huvidega. Mõlemad võivad avastada midagi uut, saada põhjuse kodust välja minna, naerda, õppida või lihtsalt nautida head vestlust.

Ja võib-olla just selles peitubki seltsitamise kõige lihtsam mõte.

Üks inimene annab teisele oma aega. Teine annab vastu enda oma. Ning sellest võib kasvada suhe, mida mõlemad ootavad.